"Farmi tagasi kolides oli loomulik, et võtsin armastatud õmbluskäärid kaasa. Kaitsesin neid iga hinna eest ja kasutasin kääre vaid kanga lõikamiseks. Ühel päeval ilmus isa laudast, pani mu käärid lauale ja ütles: "Need on parimad käärid, millega lehmadel sabasid olen lõiganud!" Mul ei olnud südant selle peale midagi kosta."

- Paula

“Võitsin aastal 1985 ühel õmblusvõistlusel kolmed Fiskarsi käärid ja teritaja. Olen praeguseks eraõmbleja ja kõik nad on siiani kasutuses - suurepärased vahendid!

- Sirpa

"Sain oma esimesed tõelised käärid, kui olin 6 aastane. Vanaisa üllatas mind paari kollaste laste kääridega, mis olid ideaalsed koolieelseks harjutamiseks. 24 aastat hiljem on need samad käärid ikka veel kasutusel ja meenutamas vanaisa. Nüüd harjutab nendega minu poeg."

- Elina

"Piirame koera ja hamstri küüsi teravate äärtega pikkade Fiskarsi kääridega. Kord läksin paanikasse, sest uskusin, et olin käärid koos karvadega prügikasti visanud. Järgmisel päeval sukeldusin kääride leidmiseks prügikasti, kuid leidsin vaid karvad. Lõpuks avastasin käärid majast. Nad on mulle nii kallid, et nende leidmiseks ei pane ma pahaks isegi arutut prügis aelemist."

- Susanna 

"Fiskarsi kääridel oli suur osa minu lapsepõlves - nad olid parimad vahendid plastikust laudlinale narmaste lõikamiseks. Pärast igat korda sain vanematelt peapesu, kuid ka siis ei suutnud ma end uute linade puhul tagasi hoida. Uus laudlina viidi välja ja narmaste lõikamine võis alata!"

- Riitta

"Sain esimesed õmbluskäärid 14 aastaselt. Need olid roosad ja pakk sisaldas ka sarnaseid lõngakääre. Viimaseid kandsid enda kotis aastaid. Kord Tornio laagris sai üks tüdruk tänu roosadele mini-Fiskarsitele mohawk-soengu. Mina ja mu uus sõber olime tulemusega rahul, ent tema ema ja peigmees meiega ei nõustunud." 

- Ida

"Mul on mitu paari Fiskarsi kääre. Ostan üksnes välimuse pärast tihti ka mustrilisi, mis moodustavad kauni ornamendi minu köögi seinal. Üldiselt olen pidevalt uute kääride otsinguil."

- Leena

"Suurepärased ja võrdlemisi kallid Fiskarsi õmbluskäärid olid 1980ndate aastate alguses nii populaarsed, et leidsid tihti tee õpilaste seljakottidesse. Selle tulemusena pidi iga rühm jääma peale tundi kääre lugema. Need käärid on ikka veel turu parimad!”

- Pirjo

"Seostan oranže Fiskarseid paljude heade lapsepõlve mälestustega nagu vanaema maamajas suvel murulaugu ja tilli lõikamine. Ei midagi erilist, lihtsalt igapäevased asjad, milles mängivad suurt osa ka Fiskars Classic käärid."

- Sari

"Kolisime abikaasaga oma ühisesse koju 1982.aastal ja paar Fiskars Classic universaalkääre oli meie esimesi ühiseid investeeringuid. Samad käärid teenivad meid siiani tänu Fiskarsi teritajale. Hästi toimiv paar - nii nagu mina ja mu abikaasa."

- Marita

"Kolm last, kolmed käärid. Nad kõik lahkusid koos lastega. Lõpuks pidin endalegi paari ostma!"

- Outi

"Minu parimad käärid. Need on minu vanaema pärandus mulle. Ma ei näinud teda kunagi teiste kääridega lõikamas ja need on ikka veel teravad, kuigi minu teada ei ole seda kääripaari iial teritatud."

- Jyrki

"Umbes 10 aastat tagasi ostsin Rootsist vanakraamiturult paari oranži käepidemega kääre ja nad töötavad ikka veel. Mõtlen, kas number 79 viitab aastale, mil nad valmistati?"

(Hea oletus! Just seda see tähendabki!)

- Marianne

"Minu lapsepõlve käärid 90ndatest. Kasutan neid siiani, kuigi kasutusmugavus on pisut vähenenud tänu koerale, kes neid töödelnud on..."

- Mira

"Minu ema sai need käärid beebipakist 90nda aasta suvel, mil ma sündisin. Kääridega lõigati beebi Jussi esimesi küüsi 25 aastat tagasi ja täna kasutasin ma neid kääre taas küünte lõikamiseks. Lähen järgmisel nädalavahetusel oma pulma ideaalsete küüntega. Mul ei ole kunagi olnud teisi võrdväärseid küünekääre. Aitäh ema, et neid hoidsid! Viin sind kääride olukorraga uuesti kurssi, kui oma 50ndat sünnipäeva hakkan tähistama."

- Jussi